Kardioloogia (14.02.23)
Käisime kuulamas kardioloogia loengut, mida pidas dr Kristina Lotamõis ja ühtlasi ka Tartu Tamme Gümnaasiumi vilistlane.
Esialgu rääkis ta meile info aegumisest, mis on üks meditsiini eripäradest. Meditsiinis on väga palju infot: ühe patsiendi kohta peab ära lugema kõik esindatud info, millega võib vältida patsiendi olukorra halvenemist ja/või surma.
Järgmisena alustasime meie loenguteemaga, milleks oli kardioloogia, esimeseks rääkis dr Lotamõis meile kardioloogi tööst, mille hulka kuulub ambulatoorsete vastuvõttude tegemine ning mida see endast kujutab. Näiteks osutavad kardioloogid mittemedikamentoosset ravi: patsientide ja perekonna harimine (räägivad kaalujälgimisest, dieedi pidamisest, ebanormaalsest kaalukaotusest, suitsetamisest jms).
Peale seda käisime põgusalt läbi tööst osakonnas. Mõnda aega rääkisime lühidalt südame põhimõttest ning kuidas töötab süda. Meile kirjeldati südant kui süsteemi osa. Süsteemi alla kuuluvad veresooned, ajamid ehk õõned ja klapid, energia, mida süda annab rütmi- ja juhtesüsteemina, vere kandja, vastavus vajadusega ehk seos kogu organismi neurohumoraalsete organitega, kui vastavus kaob, siis nimetatakse seda kohastumiseks.
Rääkisime lühidalt ka vereringe jaotumisest. Vereringe jaguneb kaheks: arteriaalne vereringe, kus ringleb hapnikurikas veri, ja venoosne vereringe, kus ringleb hapnikuvaene veri. Järgmisena rääkis dr Lotamõis meile tuntumatest haigustest: hüpertensioon e kõrgvererõhutõbi (a-sümptomaatiline, moodustab 35-40% südamehaigustest, võib viia südamepuudulikkuse, vaskulaarhaiguste, dementsuse, neerupuudulikkuse ja/või koronaarhaiguseni); uneapnoe ehk uneaegne hingamisseisak, tuntud ka kui norskamine (mõõdetakse kaela jt kehaosade ümbermõõtu, kui liiga suured, siis on tegu sellega); ateroskleroos, stenokardia. Seejärel läksime põgusalt üle südametöö kõige tavalisemast ja lihtsamast uurimisest, milleks on EKG e südamefilm.
Samuti rääkisime sellest, kust tuleb katsuda pulssi, kui vererõhk on madal - kui randmelt katsuda ei saa, siis pigem kaelalt või kubemest (viimane pole soovituslik). Tavaliselt otsivad kardioloogid infot Euroopa Kardioloogide Seltsi veebilehelt. Üks huvitavamaid fakte, mis tuli minu jaoks uuena, oli see, et teatud verehaiguste puhul võib veri olla roheka tooniga.
Liikumispausiks tegime väikese ringkäigu intensiivravi osakonda, kus meile räägiti Tartu Ülikooli Kliinikumi intensiivravi osakonna struktuurist ning näidati natukene ka varustust.
Klassi tagasi jõudnud, tegi dr Lotamõis meile vererõhu teadmiste kontrolli, mille jooksul sain teada, et füüsilisel koormusel võib inimese vererõhk ulatuda 200/100 mmHg`i ning et täiskasvanu norm vererõhk on 140/90 mmHg. Olin varemgi teadlik sellest, et ükski analüüs pole 100% täpne, kuid polnud varem sellele mõelnud, et see on tingitud erinevatest faktoritest (nt viiruse varajane faas, viiruse/ haiguse asukoht võib olla mujal kui kohas, kust võetakse analüüs, analüüs võib ainete ristreaktsioonil anda vale vastuse, ese, millega võetakse analüüsi, võib olla vigane jne).
Rääkisime ka ravi eesmärkidest (elutulemust parandav ja sümptomeid leevendav) ja ABCDE-st (nt: A - aspiriin, B - blocator, C - cholesterol, D - dieet, E - education). Puudutasime ka natukene klapirikete teemat, kus rääkisime sellest, kuidas jagunevad klapid (puudulikkus - klapp ei "pea" vere tagasivoolu, stenoos - klapp liiga kitsas, veri ei mahu läbi) ning klapiriketest ja nende jagunemisest.
Sama teema juures rääkis dr Lotamõis meile ka sagedasematest klapiriketest (aordiklapi stenoos, mitraalklapi puudulikkus), südame rütmihäiretest (süda lööb liiga: 1)kiiresti - tahhükardia; 2)aeglaselt - bradükardia) ja südamepuudulikkuses, mille ajal näidati meile pilte inimestest, kellel oli südamepuudulikkus ja räägiti selle ravi eesmärkidest (nt surmade vähendamine).
Kokkuvõtteks ütles meile dr Lotamõis, et inimene võiks teada oma haiguse üldnimetust, iseloomu, kasutatavaid ravimeid, et nii arstil kui tal endal oleks kergem raviga tegeleda. Tunni lõpus näidati meile mõningaid kardioloogide tööriistu, millal ning kuidas neid kasutatakse.
Esialgu rääkis ta meile info aegumisest, mis on üks meditsiini eripäradest. Meditsiinis on väga palju infot: ühe patsiendi kohta peab ära lugema kõik esindatud info, millega võib vältida patsiendi olukorra halvenemist ja/või surma.
Järgmisena alustasime meie loenguteemaga, milleks oli kardioloogia, esimeseks rääkis dr Lotamõis meile kardioloogi tööst, mille hulka kuulub ambulatoorsete vastuvõttude tegemine ning mida see endast kujutab. Näiteks osutavad kardioloogid mittemedikamentoosset ravi: patsientide ja perekonna harimine (räägivad kaalujälgimisest, dieedi pidamisest, ebanormaalsest kaalukaotusest, suitsetamisest jms).
Peale seda käisime põgusalt läbi tööst osakonnas. Mõnda aega rääkisime lühidalt südame põhimõttest ning kuidas töötab süda. Meile kirjeldati südant kui süsteemi osa. Süsteemi alla kuuluvad veresooned, ajamid ehk õõned ja klapid, energia, mida süda annab rütmi- ja juhtesüsteemina, vere kandja, vastavus vajadusega ehk seos kogu organismi neurohumoraalsete organitega, kui vastavus kaob, siis nimetatakse seda kohastumiseks.
Rääkisime lühidalt ka vereringe jaotumisest. Vereringe jaguneb kaheks: arteriaalne vereringe, kus ringleb hapnikurikas veri, ja venoosne vereringe, kus ringleb hapnikuvaene veri. Järgmisena rääkis dr Lotamõis meile tuntumatest haigustest: hüpertensioon e kõrgvererõhutõbi (a-sümptomaatiline, moodustab 35-40% südamehaigustest, võib viia südamepuudulikkuse, vaskulaarhaiguste, dementsuse, neerupuudulikkuse ja/või koronaarhaiguseni); uneapnoe ehk uneaegne hingamisseisak, tuntud ka kui norskamine (mõõdetakse kaela jt kehaosade ümbermõõtu, kui liiga suured, siis on tegu sellega); ateroskleroos, stenokardia. Seejärel läksime põgusalt üle südametöö kõige tavalisemast ja lihtsamast uurimisest, milleks on EKG e südamefilm.
Samuti rääkisime sellest, kust tuleb katsuda pulssi, kui vererõhk on madal - kui randmelt katsuda ei saa, siis pigem kaelalt või kubemest (viimane pole soovituslik). Tavaliselt otsivad kardioloogid infot Euroopa Kardioloogide Seltsi veebilehelt. Üks huvitavamaid fakte, mis tuli minu jaoks uuena, oli see, et teatud verehaiguste puhul võib veri olla roheka tooniga.
Liikumispausiks tegime väikese ringkäigu intensiivravi osakonda, kus meile räägiti Tartu Ülikooli Kliinikumi intensiivravi osakonna struktuurist ning näidati natukene ka varustust.
Klassi tagasi jõudnud, tegi dr Lotamõis meile vererõhu teadmiste kontrolli, mille jooksul sain teada, et füüsilisel koormusel võib inimese vererõhk ulatuda 200/100 mmHg`i ning et täiskasvanu norm vererõhk on 140/90 mmHg. Olin varemgi teadlik sellest, et ükski analüüs pole 100% täpne, kuid polnud varem sellele mõelnud, et see on tingitud erinevatest faktoritest (nt viiruse varajane faas, viiruse/ haiguse asukoht võib olla mujal kui kohas, kust võetakse analüüs, analüüs võib ainete ristreaktsioonil anda vale vastuse, ese, millega võetakse analüüsi, võib olla vigane jne).
Rääkisime ka ravi eesmärkidest (elutulemust parandav ja sümptomeid leevendav) ja ABCDE-st (nt: A - aspiriin, B - blocator, C - cholesterol, D - dieet, E - education). Puudutasime ka natukene klapirikete teemat, kus rääkisime sellest, kuidas jagunevad klapid (puudulikkus - klapp ei "pea" vere tagasivoolu, stenoos - klapp liiga kitsas, veri ei mahu läbi) ning klapiriketest ja nende jagunemisest.
Sama teema juures rääkis dr Lotamõis meile ka sagedasematest klapiriketest (aordiklapi stenoos, mitraalklapi puudulikkus), südame rütmihäiretest (süda lööb liiga: 1)kiiresti - tahhükardia; 2)aeglaselt - bradükardia) ja südamepuudulikkuses, mille ajal näidati meile pilte inimestest, kellel oli südamepuudulikkus ja räägiti selle ravi eesmärkidest (nt surmade vähendamine).
Kokkuvõtteks ütles meile dr Lotamõis, et inimene võiks teada oma haiguse üldnimetust, iseloomu, kasutatavaid ravimeid, et nii arstil kui tal endal oleks kergem raviga tegeleda. Tunni lõpus näidati meile mõningaid kardioloogide tööriistu, millal ning kuidas neid kasutatakse.
Teksti autor,
Aleksandr Popenov
Comments
Post a Comment